Idee kaht ookeani ühendavast kanalist oli sajandeid vana, kuid näis võimatu ettevõtmisena - süvendada tuleks enam kui sada kilomeetrit pinnast. Suessi kanali valmimisel 1869. aastal tutvustati maailmas uudset ja ennenägematut inseneritöö ime. See muutis igaveseks maailma kaubandusteid. Kui enne tuli India ookeanist Euroopasse jõudmiseks teha mitmetuhande kilomeetrine ringreis ümber Aafrika lõunatipu, oli nüüd pääs Vahemerele hõlpsam kui kunagi varem. 

Panama kanali rajamisele ehk järgmisele strateegilisele kaubanduspunktile soovisid käe külge panna prantslased ja ameeriklased. USA uurimisrühm, mis viibis vahetult pärast Suessi kanali külastust Panamal kaks aastat, leidis, et projekt oleks liiga kallis ja targem oleks kanal rajada Nicaraguasse.

Prantslased olid aga insener Ferdinand de Lessepsi (kel äsja Suessi kanali ehitamise kogemus selja taga) juhtimisel edukamad. Lesseps oli väga hea organisaator, diplomaat ja koostööpartnerite innustaja. Ehitusprojekti rahad tulidki kokku tänu Lessepsi osavale turundustööle: eelarvesse panustasid ärimehed, Prantsuse riik; korraldati tuluõhtuid.

1882. aastal algaski kanali ehitus. Paraku kukkus projekt kuue aasta pärast kokku. Vale insenerlahendus, troopilised haigused ja korruptsioon muutsid ettevõtmise oodatust raskemaks.

Kesk-Ameerikasse minnes ei osanud Lesseps arvata, et kohalike võimudega läbi saamiseks peab tegema palju hämaraid tehinguid. 1888. aastal tulid Lessepsi korruptsioonikuriteod välja ja ta saadeti Prantsuse kohtu alla. Insener mõisteti süüdi.

Seejärel haistas sooja tehingut USA president Theodor Roosevelt, kes kohe pärast võimule tulekut teatas, et USA peab kanali ehituse lõpule viima. Roosevelt mõistis, et Kolumbia riigile kuuluvast kanalist ei pruugi niivõrd soodsat koostööd tulla. Seetõttu - lihtsustatult öeldes - mahitas USA panamalasi iseseisvuma ja ostis ära kohalikud kindralid, kes nüüd ameeriklastega ühte sammu astusid ja revolutsioonil juhtuda lasid.

Pärast Panama iseseisvumist sõlmis Roosevelt lepingu, mis andis kanali alad USA-le.  Ka ameeriklastel võttis projekt oodatust kauem aega. Kümme aastat pärast prantslaste projekti üleostmist ehk 1914. aastal avati Panama kanal. See jäi kuni 1991. aastani USA hallata.

Üüratult kallis, tuhandeid inimelusid nõudnud ja omal ajal maailma kõige keerulisem ehitusprojekt on end siiski rahaliselt ära tasunud. Kanal on praegu üks Panama riigi põhiline sissetulekuallikas.